Peoleo

Eesti looduse kohta väga kirkate värvidega erkkollane ja veidi suurem linnuke ei tahtnud kahjuks näoga päikese poole poseerida ja nii pean leppima selle kehvemapoolse jäädvustusega.

Puukoristaja

Pea alaspidi kaseoksa sees terava nokaga teed rajamas.

Prantslane

Tehniliselt läks untsu, kuna päike ei jõudnud lagendikul veel linnuni, aga sisuliselt väga huvitav näha, kuidas musträstas, marjade ja selgrootute sööja, valmistub konnakoibasid lutsutama.

Kes seal vilistab?

Tegelesin lärmaka metsvindi pildistamise ja vilega meelitamisega, kui märkasin kase tüve tagant mingit halli elukat piilumas. Värbkakk, Euroopa pisim röövlind, uuris, kes see seal hale-vaikselt vilistab, äkki saab nahka pista. Sattudes vastamisi 420mm objektiivi ja kolme kiire katikuklõpsuga, tegi ta hommikusöögi asemel siiski kiirelt minekut (metsvint valjult riieldes kannul). Viis minutit varem olin kuulnud ja eemalt näinud, kuidas sama puu tüve tagant tõusis lendu kräunuv peoleo. Ilmselt oli nii vindil kui peoleol sellele kakukesele mõndagi öelda, sest värbkaku üheks toidulaua osaks on väikesed linnud.

Suveõhtu põdraga

Tulin paadiga luigepere vaatamast, kui korraga kuulsin pilliroost kõvemat sorti ragistamist. Nägin, kuidas paar meetrit roopiirist kalda pool pilliroo ladvad meetri-paari suurusel alal rapuvad. Ragistaja liikus veepiiriga paralleelselt rahulikult paarkümmend meetrit edasi ja jõudis kõrgema koha peale, kust paadis püsti seistes õnnestus siis näha põdra selga. Tüüp/tsikk leidis peale värskendavat veesragistamist kuivema koha sobiliku, et vähe ilma nautida, ning jäi sinna puhkama. Proovisin paadiga vaikselt kaldani libiseda, et lähemalt püsti seistes midagi näha, aga võta näpust, pilliroog on pikemad kui mina. Ei aidanud muu, kui tuli paadi ninas olles taimedest kätega kinni haarata ja paat läbi nende kalda poole tõmmata. Kõik see tekitas muidugi kõvasti raginat ja olin kindel, et sõbrake selle aja peale ammu eemaldunud. Olles jõunud poosi "üks jalg paadis, teine jalg kaldal" ja saanud nina roo vahelt välja pista, vahtis mulle 10 meetri pealt suurte silmadega otsa uudishimulik põder ja ilmselt juurdles, mis suur kala see nüüd häälekalt veest välja ronib :). Sain otse vastu õhtupäikest teha ülesäriga klõpsu ja mõned hetked palja silmaga imetleda, kui põdrake oli jõudnud järeldusele, et see ikka ei ole kala ja targem on graatsilise kõnnakuga metsa poole silgata.

Suvehommik kell 04:30

Kiil

Käest, kahjuks ei ole täiesti paralleelne olnud ja saba DOF-ist väljas. Agarad vennikud ei taha ju paigal püsida.

Metskits

Mina olen janu, kitsed on sprite - janu ei võida kunagi!

Täna hommikul nägin kolmes erinevas kohas kitse. Esimene ja teine võisid samad olla, kolmas kindlasti mitte. Loodus on nii roheline ja kõrgeks kasvanud, et nii metsas kui luha peal näevad/kuulevad kitsed mind raudselt ennem kui mina neid. Esimesena olen neid märganud ainult niidetud põllul - kaks korda, esimene kord oli eelmisest nädalavahetusest postitatud pilt (päike kahjuks juba metsa taga) ja teine kord oli täna hommikul. Jõudsin ringiga kohale hiilida just selleks ajaks, kui ta otsustas rahuliku sammuga metsa ära astuda. Metsas järele hiilimine ei ole vilja kandnud. Siinne pilt ongi näide sellest, kuidas tänasel teisel kohtumisel kits kuulis minu kõndimist - tegi mõned hüpped, seisatas, et mureliku pilguga uurida, kes sealt tuleb, ja hüppas seejärel minema. Hinne 3.

Rootsiitsitaja, emane

Kui eelmisel nädalavahetusel olid samas roostikus tegutsemas ka julged lambahänilased (lubasid ~3m lähedusse, ilmselt nüüdseks järglased lendavad ja kolisid edasi), siis praeguseks on toidutassimisega tegutsema jäänud ainult rootsiitsitajad. Ettevaatlikud linnukesed ei tahtnud kuidagi lähedale lasta ja ka oma veepiiril roos asuvatesse pesadesse lendasid petekatega - maandusid 6-8 meetrit eemal roo tipus, hüppasid mööda roogu alla ja siis tegid 3-4 hüpet maa lähedal varrelt varrele enne kui pessa jõudsid.