Suveõhtu põdraga

Tulin paadiga luigepere vaatamast, kui korraga kuulsin pilliroost kõvemat sorti ragistamist. Nägin, kuidas paar meetrit roopiirist kalda pool pilliroo ladvad meetri-paari suurusel alal rapuvad. Ragistaja liikus veepiiriga paralleelselt rahulikult paarkümmend meetrit edasi ja jõudis kõrgema koha peale, kust paadis püsti seistes õnnestus siis näha põdra selga. Tüüp/tsikk leidis peale värskendavat veesragistamist kuivema koha sobiliku, et vähe ilma nautida, ning jäi sinna puhkama. Proovisin paadiga vaikselt kaldani libiseda, et lähemalt püsti seistes midagi näha, aga võta näpust, pilliroog on pikemad kui mina. Ei aidanud muu, kui tuli paadi ninas olles taimedest kätega kinni haarata ja paat läbi nende kalda poole tõmmata. Kõik see tekitas muidugi kõvasti raginat ja olin kindel, et sõbrake selle aja peale ammu eemaldunud. Olles jõunud poosi "üks jalg paadis, teine jalg kaldal" ja saanud nina roo vahelt välja pista, vahtis mulle 10 meetri pealt suurte silmadega otsa uudishimulik põder ja ilmselt juurdles, mis suur kala see nüüd häälekalt veest välja ronib :). Sain otse vastu õhtupäikest teha ülesäriga klõpsu ja mõned hetked palja silmaga imetleda, kui põdrake oli jõudnud järeldusele, et see ikka ei ole kala ja targem on graatsilise kõnnakuga metsa poole silgata.